“Mu kallis laps!

Päev, kus sa mind näed vananemas, ma palun Sinult ainult olla minuga kannatlik ja veelgi rohkem, mind mõista, katsuda minust aru saada.
Kui me räägime ja kui ma kordan ikka ja uuesti sama asja, ära katkesta mind öeldes, et ma juba ütlesin seda hetk tagasi.
Ainult kuula, palun! Tuleta meelde, kui Sina olid väike ja mina sulle õhtuti mitu korda sedasama unejuttu lugesin, väsimata, oodates, et sa uinud.
Kui ma ei taha vanni võtta, ära vihastu ega solva mind. Tuleta meelde, kui palju kordi jooksin mina sinu taga Sulle meelde tuletades, et aeg on pesema minna.
Kui Sa näed, kui võhik ma olen kõige selle uue tehnoloogiaga, anna mulle aega õppida ja ära vaata mind sellise pilguga…Tuleta meelde, armass laps, kui kannatlikult rääkisin mina Sinuga, kui Sa õppisid ise sööma, ise ennast riidesse panema, enda juukseid ise kammima ja kuidas ma sind alati kuulasin, kui Sa mulle oma eluraskustest rääkisid.
See päev, kui Sa näed, et ma vananen, ma palun sul olla kannatlik, aga veelgi tähtsam, katsu mind mõista!
Kui ma aeg-ajalt kaotan jutujärje, anna mulle aega meelde tuletada, ja kui mul see meelde ei tule, ära vihasta ega ärritu.
Ainult tea oma südames, et minu jaoks kõige tähtsam on olla koos Sinuga!
Ja kui ma olen vana ja ma ei jaksa enam käia nii ruttu nagu enne, siis ulata mulle oma käsi, nii nagu mina Sulle andsin oma käe, kui sa olid väikene tüdruk.
Kui see aeg tuleb, ära kurvasta, ole ainult minuga!
Mulle on väga kallis aeg ja rõõmud, mida me jaganud oleme.
Naeratades ja Sind armastades tahan ma Sulle ainult öelda: “Ma armastan Sind, mu kallis tütar!”